..lendab mesimumm... ja ootab ja ootab, ajab astla püsti jaaa...zzzzutsti. Suure varba alla jääb nõel. Alguses on ohver veidi segaduses ning siis taipab, et juba teist korda sel suvel leidis ta murul mpeesitava sadistliku-suitsidistliku mesilase. Valu pole suurem asi, veidi aja pärast ajab invaliid end tee pealt püsti ning kõnnib, edasi kodu poole. Kuna vahejuhtum ununeb pea ning valu ka ei tunne- pole kahtlustki, et jooksuring ära EI jää. Õhtul toimub veel piknik õekesega. Kuid söögiorgialt tulles on kuidagi imelik olla - suure varba ümber on nagu võru? ja veidi on ebamugav ka. Koju jõudes ning pärast soki eemaldamist, selgub tõsiasi, et varvas on täielikult üles paistetanud ning kipitab veidi..Pole ka kõige hullem. Jalaväärakas komberdab telgi poole ning uinub õige pea. Hommikul aga selgub, et lisaks varbale on peaaegu pool jalga üles paistetanud, see on õide kummaline, sest mumm nõelas ju varba ALT, aga enamjaolt on paistetanud jala PEALT. Nüüd aga( juba järgmine päev) on varba-paistetus veidi alanenud, aga oh üllatust pasitetus levib jala peal edasi- varsti on ka hüppeliiges paistes.. Sellest hoolimata ei saa jääda lihtsalt logelema(kuigi eile see õnnestus), nõelatasaanu pressib plätu kuidagimoodi jalga ning sammub raamatukogu poole.
