köki.möki

Kõik saab läbi-

kool läbi, kevad läbi, näidend läbi.....läbi-läbi-läbi-läbi...läbi iseenesest on kole sõna, vähemalt mulle ei meeldi.

Kahjus selline lõpp pole alati positiivne.

Me leidsime meie kass Siimu üles...või noh, tema jäänused tegelikult; ja tegelikult mitte mina vaid vanemad...ebaoluline tühi-tähi. Oli sauna peale läinud, käpad sirgeks lükanud ja haisema hakanud...ta oli ikka ligi aasta kadunud, nii et suhteliselt loogiline. Ja musta huumorit ei võinud teha...mina nii ei saa! Miks me peame kurvastama nüüd, kuis me vähemalt teame, kus ta on - kompostihunniku kõrval. Elus tuled aukudest välja vaid positiivsusega..miks on surm tembeldatud tabuks teemaks?!..igal asjal oma aeg ja koht-moistan, moistan...aga, kuidas saab kõike ainult tõsiselt võtta? muidugi on kurb, et nii juhtus, aga tõesti........

Mul on tunne, et suvi tuleb mul küll igav..ehk selline nagi iga teine.....elame-näeme

Pea on mõtetest tühi.....võib-olla ei ole ka, aga kõigest ei taha isegi mõelda, veel vähem kirjutada...

loodame, et leian oma Pegasuse ja positiivsema meeleolu ning satun sel hetkel olema raamatukogus....

Õnnis esmaspäev.

Njh..eluke veereb ikka nii nagu juhtub, pane jalg või käsi ette - siis oled lihtsalt jäsemest ilma.

Eks vaata, mis saab, kui miskit saab!

Tore on, tore on..:D.

Täna siis oli üleminekueksami päev. Minu äravalitu oli inglise keel - aplodeerime! Seisvad ovatsioonid! Võib-olla polnudki kõige hullem, aga ega ta parim ka polnud, seda kohe kindlasti mitte. Aga nagu juba kuulda on olnud - biloogia oli kerge, mata suhteliselt raske, või vähemalt ikka kõrgema matemaatika vigu tuli sisse..:D

Vähemalt on tehtud. Ma ei oska hetkel paremat tahtagi! Jeppi-Jeppi -jee

Päev ei ole isegi poole peal veel - kell on veidi pool 1 läbi ja juba suudan ma oma aega produktiivselt veeta, edu mulle!:D Tegelikult blogi kirjutamine ongi ju arendav, vähemalt teatud määral, oma mõtete väljendamise oskuse parandamine. Igatahes, kohe lippan ma kodu poole ja veedan veidi seal aega; ehk õppin näiteka sõnu? - sest nagu ma hetk tagasi kuulsin on I vaatus ka, seda ma küll ei mäleta..kui siis õige vähe. Lähme feilima jah?!. väike üleskutse..;)

Ma ei tea, kas olen oma näiteka elamusi siia üldse kirjutanudki. Igatahes.. lava taga on ikka see kino, mida peaks nägema - lava peal, ei oska öeldagi, kuidas seda kutsuda :D. Ega jah, eks me kõik vaikselt areneme- ka taandareng on areng.

Ja nüüd ilmast: või tegelt mitte. Ainuke , mis on öelda:"SUVI!!". Ma ei hakka parem negatiivsusega seda ära sõnuma. Loodame parimat.

Suvi läheneb, ehk peaks aega lahedamalt veetma...Ütlen - kõik küllakutsed ja muud sihukesed on oodatud!!!!!!!!!!! Vast peaks ikka millalgi ka enda juures selle soolaleiuvapeo-grilli-olesklemise ära tegema..ega põhjustest puudu jää.

Puhu tuul ja tõuka paati, kanna kodu poole mind!:D:D

Tere tulemast koju, armas sõber Karlsson! -Tule sina ka sisse.

Mida teha! mida teha!..
Olen selle paiga justkui unarusse jätnud, kas siis nii saama!? - ikka saama, miks ei saama.
Muidugi võin välja tuua sada tuhat põhjust, miks mul ei ole olnud võimalust isegi kõige pisemat kommentaari, soovi, teadet kirja panna, aga, kas see muudaks fakti, et ma olen üritanud alateadlikult blogi oma elust ära lõigata, laiusa välja juurida?! Andestamatu!
Tegelikul üritaks näha elu veidi rohkem läbi roosade prillide ning palun väga - ma vähemalt kirjutan nüüd, parem hilja kui mitte kunagi. Positiivsus on see, mis meid, võis siis mind, pinnal hoiab. Lootus näha hommikul ärgates päikesekiirt, tunda selle soojust ja justkui imeväel muutub päev paremaks.

Olenemata sellest, et eksamid kobistavad juba ukse taga, nõnda elavalt võib juba kuulda nende katkendlikku hingeldamist ja närvilist itsitamist - ma tean, et tunnete sama. Pöidlad pihku, hoolsat ja hoogsat õppimist veel selleks nädalaks, magage kindlasti õpikud padja all, kunagi ei tea, kust see tarkus äkki pähe lööb... äkki ei teeks ka paha vihikute, kospektide ja muude infolehtede dieet - kuidas paber ka maitseb?.

Võib-olla te ei aimagi kui võrd oluline osa on tänapäeval meie elus Internetil! See on täielik ulme. Ma pean nädalas mitu korda, kas raamatukogus käima või kellegi poole siise sadama, et netti kasutada, sest isegi osa koolitöid jääks muidu tegemata. Jah, tegelikult on sellel positiivne külg ka - ma võin ennast täie uhkusega nimetada nüüd Kadrina Vallaraamatukogu liikmeks. JAH! Kuidagi moodi olen saanud hakkama selle asutuse ja hoone vältimisega kõik need 8 aastat, mil ma olen siin elanud. Isegi ei tea kuidas.

Ma üritan edaspidi siia oma märki jätta tihemini kui kord 3 kuu jooksul. Kui mitte teiste siis enda pärast, sest teada-tuntud tõde, minu jaoks vähemalt, ma suudan ikka kõik ära unustada, äkki aitab see siis mu mälule ja kirjaoskusela ka veidike kaasa.

Edu, PÄIKEST ja klahviklõbinat.